Les chansons d’amour

“Armastuslaulud”, 2007. Rež Christophe Honoré, osades Louis Garrel, Ludivine Sagnier, Clotilde Hesme, Chiara Mastroianni, Grégoire Leprince-Ringuet.

Hoolimata sellest, et tegu on pesuehtsa muusikalise filmiga, kus stseenid vahelduvad lauludega, ilma et selles midagi imelikku oleks, on see üks mu viimase aja lemmikfilme. Režissöör Christophe Honoré on muusikalise žanri poole kaldunud varemgi, näiteks pisut intellekutaalitsevas draamas “Dans Paris” (“Pariisis”), mille kunagi TV1000 jaoks tõlkisin – seegi sisaldab ühe muusikalise stseeni, mis oli küll hea, kuid jäi selles filmis kuidagi veidike õhku rippuma. “Armastuslaulud” on aga täienisti muusikale üles ehitatud ning positiivne on ka see, et näitlejad laulavad tõesti ise. Ludivine Sagnier’le pole see žanr võõras, mängis ta ju ka François Ozoni “8 naises”, kus tal samuti laulda tuli (võib-olla on tal teisigi muusikaga seotud rolle, mis mulle praegusel hetkel kohe ei meenu). Parima osatäitmise teeb filmis aga Louis Garrel, keda on nimetatud ka režissööri Christophe Honoré fetiš-näitlejaks – Honoré kirjutatud-lavastatud viimases neljas mängufilmis täidab peaosi just see noor näitleja, tuntud režissöör Philippe Garreli poeg. (Gossipit veel nii palju, et praegu pidavat Garrel olema kihlatud endast 20 aastat vanema näitlejanna Valeria Bruni-Tadeschiga (“5×2″), kes on juhtumisi Carla Bruni Sarkozy õde.) Eesti vaatajale on Louis Garrel vahest kõige rohkem tuntud Bertolucci 2003. a filmist “The Dreamers”, kus tal oli mingis mõttes “Armastuslauludega” sarnane roll – kolmiksuhe ehk ménage à trois. “Armastuslauludes” mängib ta Ismaëli, kes elab koos Juliega (Ludivine Sagnier). Viimasel ajal on nende suhe väsima hakanud; värskust leiavad nad Alice’i näol (Clotilde Hesme), kes sageli nende pool öid veedab. Siis aga saabub katastroof ning lõbusa kolmikeluga alanud film omandab hoopis süngemad toonid… Filmis leidub nii mõnigi queer hetk. Alex Beaupini kirjutatud muusika (mille eest “Armastuslaulud” sai Césari) annab filmile kenasti sügavust ega muutu kordagi häirivaks. Samuti tasub mainida, et kaasa teeb Catherine Deneuve’i tütar Chiara Mastroianni, kes on laulmisega kokku puutunud ka väljaspool filmilina. Muide, raamat, mida Julie õde Jasmine loeb ja mille tekst ekraanilt ka korra läbi käib, on Henri Michaux “La nuit remue”. Teistest filmis vilksatanud raamatutest räägitakse siin.