Le Petit Poucet
“Pöialpoiss”, 2010. Rež Marina de Van
Prantsuse produktsioonifirma Flach Films toodab Arte jaoks muinasjuttude põhjal tehtud telefilmide sarja. Eesmärk on lasta tuntud režissööridel ekraanile tuua kõigile tuttavad muinaslood. Esimene oli Catherine Breillat’ “Sinihabe”, järgnes “Pöialpoiss” ja kolmas on “Okasroosike”, mille režissöör on samuti Catherine Breillat.
Marina de Vani “Pöialpöiss” on algmaterjalile väga truu. PÖFFi tutvustuses pakuti, et tegu on omamoodi õudusfilmiga, aga sellest on asi igatahes kaugel. “Nukitsamees” on minu meelest kõvasti süngem ja õõvastavam. “Pöialpoisis” kulgeb kõik täpselt nii, nagu Perrault’ muinasjutus kirjas. Vaesel puuraiduril on viis poega. Talv on tulekul ja nälg muutub peagi nii piinavaks, et puuraidur ja tema naine otsustavad lapsed metsa ära eksitada, et nad ei peaks nägema neid nälga suremas. Kaval Pöialpoiss juhib vennad mahapoetatud kivide järgi koju tagasi. Teist korda see tal aga ei õnnestu ja metsas ringi ekseldes satuvad nad maja juurde, kus elab koletu inimsööja, keda mängib Denis Lavant, ilma kelleta poleks see film tõenäoliselt vaatamist väärt.
Põhirõhk on selles adaptsioonis toidul ja toiduahelatel ja kohati tundus, et muinasjutu varjus tehti mingit veidrat vegetariaanlikku propagandat. Sellele viitas eriti lõpp, kus Pöialpoiss kui ainus tegelane, kes ei suutnud liha süüa, on tänu oma empaatiavõimele ja liha vältimisele justkui kõigist üle, loopides ülejäänud pereliikmetest moodustunud armetule loomakarjale toore liha tükke.
Teine teema oli toidu ja keha vaheline piir ja tabude teema. (Sellega seoses meenus mulle üks teine toiduteemaline Prantsuse film, mis on vist üldse kinoajaloo üks vägevamaid söögifilme – “La Grande bouffe” ehk “Suur õgimine”.) Tabuteema on selles muinasjutus kuidagi eriti huvitav: terava puuduse olukorras (psühhoanalüütiliselt võttes võib ju ka väita, et toit sümboliseerib armastust. “Pöialpoisis” ei jää see armastusepuudus ainult sümboolsel tasandil toidupuuduseks, vaid väljendub ka vanemate otsuses lapsed metsa saata, mida isa õigustab väitega, et alati võib uued teha) satuvad poisid metsas inimsööja juurde, kes on variant Freudi piiritu võimuga Ürgisast, kes tapab ja sööb kõiki ning magab kõigiga, kelle järele isu parajasti käib. (Tänapäeval võib Ürgisa kehastuseks pidada Josef Fritzlit. Sellest kirjutab Žižek nt siin.) Filmis on inimsööjal viis tütart, kes teda jäägitult jumaldavad ja talle oma nahka kingivad, mille ta kui ülima hõrgutise ära sööb.
Kuid kohtumises inimsööjaga võib ka näha poiste kohtumist Ürgisa aspektiga neis endis, selle ärkamist; Ürgisa neis osutub nii võimsaks, et võtab kogu kontrolli üle, neelates nad alla, aga nagu ikka muinasjuttudes, saab sellised arhetüüpsed monsterid üle kavaldada. Ja Pöialpoiss nüsibki oma kondiga nii kaua inimsööja kõhuseina, kuni sinna auk tekib ning tema ja ta vennad selle kaudu vabadusse pääsevad.
Mind paelus see muinasjutt veel kahel põhjusel. Esiteks oli terve see poolteist tundi täiesti psühholoogiavaba. Psühholoogiavaba selles mõttes, et polnud püütud anda tegelaskujudele mingit psühholoogilist sügavust, tegutsemismotiive, ajalugu või muud sarnast, kuid samas ei tehtud neist ka sümboleid ega muudetud lugu millegi allegooriaks. Dialoog oli napp ja ülilihtne, tegelased käitusid ja liigutasid täpselt nii, nagu raamatust lugeda võib. Teiseks oli tegu küll kostüümidraamaga, aga enamik detaile oli kummaliselt paigast ära. Näiteks see äsja pojad toonud läikiva karvaga kuldne retriiver seal metsatalus või see panda moodi paks küülik, kelle puuraidur metsast kinni “püüdis”, või poisid ise, kelle tervisest pakatavast jumest küll nälga välja ei lugenud jne jne. Tabasin end paar korda ülbelt nohisemas, et mis te, prantslased, ka näljast teate. Aga siis hakkas tunduma, et kui jäädagi sellelt filmilt ootama kooskõla reaalsusega, tuleb kogu ettevõtmine varem või hiljem läbikukkunuks kuulutada ja vaatamine pooleli jätta. Muidugi jäi mind piinama, et miks oli peetud oluliseks selliseid detaile kuhjakaupa sisse tuua, kuid näiteks kostüüme, arhitektuuri jms väga ajastutruult edasi anda. Siis hakkas mulle tunduma, et asja võib vaadata ka läbi irooniaprisma ja võib-olla see oligi tegijate taotlus: kuna muinasjutt oli üles filmitud täpselt nii, nagu ta kirjas seisab (ainult paari väikse autorite poolse tõlgendusega), olid detailid täidetud sellise materjaliga, mida tänapäeva linnaühiskonna laps või ka täiskasvanu ette oskab kujutada. Kui öelda “koer”, võib linnalapse silme ette tõesti kuldne retriiver kerkida. Ja paljud võib-olla ei teagi, et metsajänes näeb hoopis ebaatraktiivsem välja kui loomapoe paksuks söödetud puuriküülik jne. Nii mõeldes võib selles telefilmis näha ka kommentaari tänapäeva inimese kodustatud ja piiratud kujutlusvõimele.
Lõpetuseks peaks vist ütlema, et tegu pole siiski mingi erilise kinokunsti pärliga, lihtsalt see tekitas mõtteid ja ma kirjutasin need siia üles, enne kui nad jõuavad mul meelest ära minna.
