Les Bien-Aimés
“Armastatud”, 2011, 139 min. Rež Christophe Honoré. Treiler.
Mulle Christophe Honoré laulufilmid meeldivad. “Armastatud” kõnnib “Armastuslaulude” sissetallatud rajal ja kes ootab Honoré uuelt filmilt “Armastuslaulude” kordust, ei pea pettuma.
Taas on tegu suhtedraamaga (õigemini küll draamakomöödiaga), kus tegevus läheb sujuvalt üle laulmiseks. Laulud on kirjutanud Alex Beaupain, kellega Honoré ka oma teistes filmides koostööd teeb, ja kohati muudab see loo isegi lahedamaks, kui seda on ilma lauludeta suhtedraamad. Honoré ise on kusagil öelnud, et need laulud on nagu tegelaste sisemonoloogid. Siiski mulle näis, et nad on sisu suhtes teisejärgulisemad ja “Armastatud” on eelkõige suhtedraama, samas kui “Armastuslauludes” oli fookus rohkem muusikal.
Lugu saab alguse 1960ndate Pariisis, kus Roger Vivier’ kingabutiigi müüja Madeleine (Ludivine Sagnier) kohtab Pariisi end täiendama tulnud imepärast Tšehhoslovakkia arsti Jaromili, kes ta oma valgel hobusel Prahasse kannab. Sünnib tütar Vera ja lugu hüppab aastasse 1968. Praha kevadistele tänavatele ilmuvad tankid ja Madeleine’i elus ja hinges valitseb samasugune kaos. Niimoodi hüppab lugu ajas veel paar korda edasi, kuid õige hoo saab see sisse alles 1990ndatel, kui põhitegelaseks saab Vera (Mastroianni). Tema ema Madeleine’i mängib nüüd Catherine Deneuve (päris elus on nad samuti ema ja tütar), kuid minu arvates oli ta selle rolli jaoks siiski pisut vana.
See Tšehhi-seos ja elegantne suhtetrall võib viia mõtted Kunderale ja see ei ole sugugi õigustamatu. Selles intervjuus räägib režissöör, et viitena Kundera teostele kavatses ta filmile alguses nimeks panna “L’Imprudence” (“Ettevaatamatus”), ja et isegi “Olemise talumatu kergus” oleks sobinud, kuid ta otsustas neist loobuda. Tööpealkiri pidi viitama sellele, et kui Madeleine’i ajal oli ettevaatamatus vabaduse pant ja “tõelist” vabadust saigi maitsta ainult riskides või pisut hooletu olles (une fille légère, kerglane tüdruk), siis Vera ajal võivad hooletusel olla väga karmid tagajärjed.
See ema-tütre metatasand on ju päris huvitav. Ja üldse tundub mulle mõne viimase aja Catherine Deneuve’i filmi põhjal, et tema ilmumisega kaasneb kohe mingi metatasand ja mõte Prantsuse filmi üle – sellele viitavad mingid väiksed stseenid, kujunduslik pool, dialoogikatked vms. Näiteks võiks kogu “Armastatute” algust pidada üheksainsaks suureks viiteks “Cherbourg’i vihmavarjudele”. Deneuve’i ilmumisega saab see mulje üha enam kinnitust, kuni tolle stseenini kiirabiauto juures, kui sajab vihma ja puhub tugev tuul, mis Deneuve’i musta vihmavarju tagurpidi rebib ja õnnetuks haraliseks rootsuks moondab. Deneuve ei ole lihtsalt näitleja, kuigi ta suudab oma rolle kuidagi niimoodi mängida, et lõpuks unustad ikka ära, et tegu on Deneuve’iga. Ent ometi on tunne, et ta ei mahu enam filmi ja rollidesse hästi ära, et sageli suudab ta filmi endale allutada ja ruumi enda järgi ümber sättida.
Laulude puhul oli tore ka see, et nad matkivad vastava ajastu moodi ja minu arust üsnagi usutavalt. Vera lugu algab 1990ndate Inglismaal ja osad lood on justkui mõnelt The Smithsi või Morrissey plaadilt maha astunud, nt “Ici Londres” - otsesemat vihjet kui refrään heaven knows I’m miserable now ei saakski luua. Ja ka mõni teine lugu kõlab nagu The Smithsi meloodiline plinn-plinn.
Muidugi ei puudu ka sellest filmist ménage à trois ja selline inimtüüp, kellele võiks anda nime homo fatal. Inimpesumasin, kelle seksuaalsesse ja isiksusesegadusse kinnijäämine tähendab eluaegset trumlis loksumist ning tsentrifuugis rappumist, ja pesu ei võeta kunagi välja.
Casting oli ka tore. Vanemat Jaromili mängib Milos Forman, Madeleine’i teist meest Prantsuse omaaegne popptäht Michel Delpech, kes ka 1960ndatel kuulsaks sai, kuigi “Armastatutes” ta midagi ei laula. Hendersoni mängib Paul Schneider, kes mulle hirmus tuttav näis – selgus, et ta kehastas Jane Campioni “Bright Staris” Keatsi sõpra hr Browni.
Igatahes jäin ma filmiga rahule, mis sellest, et Ludivine Sagnier’ parukas filmi alguses nägi välja natuke nagu surnud loom.
