La Délicatesse
“Õrnad tunded,” 2011. Rež David ja Stéphane Foenkinos. Treiler.
Hiljuti Artises käies märkasin samasugust (ainult roosat) Audrey Tatouga postrit – filmi nimi on “Õrnad tunded” ja see esilinastub Eestis 16. märtsil. See tundus väga kahtlane, sest ka mina olin hiljuti saanud tõlkida ühe uue Audrey Tatouga filmi. Kodus võtsin materjalid lahti ja tuli välja, et tegu on sellesama filmiga. Sellele sissejuhatusele järgneb niisiis uskumatult eksklusiivne ülevaade filmist, mis meil peagi kinodesse jõuab.
Alustuseks peab ütlema, et kui keegi tahab seda vaatama minna, ei maksaks lugeda sisukokkuvõtet Artise koduleheküljelt. Prantsuskeelne sünopsis on küll samasugune, aga mõlemas on kogu filmi sisu lõpuni lihtsalt ümber jutustatud.
Vendadest režissööripaarile Foenkinos’dele on see esimene täispikk mängufilm, kuid kinomaailm pole neile võõras: mõlemad tegutsevad stsenaristide, romaani- ja näitekirjanike ning castingu juhtidena. “Õrnad tunded” põhinebki David Foenkinos’ samanimelisel romaanil, mis noppis muide 2010. aastal ka mõned kirjandusauhinnad neist paarist tuhandest, mida Prantsusmaal igal aastal välja jagatakse. Juhul kui filmistsenaarium on algmaterjalile truu, on tegemist igati korraliku ja kõiki tänapäeva edureegleid järgiva üllitisega: siin on lihtne, kuid liigutav lugu, kõike tervikuks siduv leitmotiiv (ebatavalised maiustused ja magustoidud nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – la délicatesse tähendab ju midagi hõrku, kuid pahatihti kummalist), moraal ja mõtisklused tänapäeva suurlinna inimsuhete ja paigast nihkunud väärtuste teemal.
Süžee on lihtne: poiss leiab tüdruku, mõlemad on justkui ideaalse elu käsiraamatu lehekülgedelt maha astunud. Nad abielluvad, taevast sajab tähti, kõik on täiuslik, nad saavad isegi teineteise vanematega perfektselt läbi. Siis aga juhtub midagi, nii et nende suhe lakkab olemast. Mõnda aega peab Nathalie seda kibedat suppi helpima, kuni saabub delikatess ehk rootslane Markus, ebatõenäoline rüütel. 
Tema tulekuga pöördub lugu jälle rohkem komöödiaks, sest Markuse tegelaskuju abil on suudetud sisse tuua pisut Skandinaavia absurdikomöödiat, mis on eriti hea saavutus seetõttu, et Prantsuse huumor on ju pigem burleskne, mitte tuimalt vasaraga pähe lööv nagu skandinaavlastel. Aga eks see ole rohkem maitse asi, Louis de Funèsi komöödiad on ju klass omaette ja samas siiski puhas Prantsuse huumor.
Mulle meeldis selle filmi puhul mõõdetud tempo, pingutamatu, kuid täpne dialoog ja see, et film ei kiskunud päris vesiseks melodraamaks. Samas, eks ta jäi kõige selle tõttu jälle liiga tavaliseks draamakomöödiaks, aga vähemalt ei tulnud mul tõlkides tahtmist aknast alla hüpata.
Audrey Tatoud vaadates kummitas mind jälle mõte, et viimasel ajal üritab ta oma nunnutüdruku imagost välja murda. Vaatasin imdb-st järele, et olen aastate jooksul ära näinud/tõlkinud kolmveerandi temaga filmidest, ja just viimasel ajal on ta hakanud rõhuma veidi sügavamatele karakteritele. (Mulle on ta kõige eredamalt meelde jäänud
filmis “Dieu est grand, je suis toute petite” (“Jumal on suur, mina väga väike”), mis rääkis tüdrukust, kes üritab leida endale sobivat jumalat, ja filmis “Un long dimanche de fiançailles” (“Väga pikk kihlus”), aga seda vist rohkem seetõttu, et tegu oli Jean-Pierre Jeunet’ filmiga.) Sellest hoolimata on ta kujundanud endast kaubamärgi, mida võib usaldada – armsake naeratus, pruunid silmad, mis plõksuvad peas, ja siiras neiulik olemine. Sügavust loob ta karakterile põhiliselt mossis või range ilmega ja pisut jäikade liigutustega, aga muus osas on ta ikka seesama armas tüdruk (taustaks nii mõneski filmis Eiffeli torn). Mina ei usu, et temast kunagi hea draamanäitleja saab, aga kes teab.
Püüdsin küll olla tolerantne, aga ma pean siiski mainima kahte põhilist asja, mis mind selle filmi juures häirisid. Esiteks see, et Markuse peale pööritatakse liiga palju silmi. Näib, et stsenaariumi järgi peaks ta olema täiesti mittemidagiütlev ja pigem inetu kuju, aga teda kehastav François Damiens on selleks liiga karismaatiline. Ja üldse, välimuselt ja olemuselt on Markus Täiesti Tavaline Mees. 90% naistest on selline mees. Aga “armastuse kummalistest teedest” rääkimine või õpetlikud vihjed sellele, et inimene, kellega sul kõige parem klapp võib tekkida, ei pruugi üldse ilus olla, kusjuures kõrvale näidatakse täiesti normaalset inimest, tühistavad selle filmi igasugused kunstilised ja humanistlikud ambitsioonid, mis algul paistsid justkui olemas olevat.
