“Koos, see on kõik”, 2007. Rež Claude Berri, osades Audrey Tatou, Guillaume Canet, Laurent Stocker
Prantsuse menukirjaniku Anna Gavalda romaani põhjal tehtud film “Ensemble, c’est tout” (ek “Koos, see on kõik”) pole režissöör Claude Berrile esimene romaaniekraniseering – varem on ta filmilinale toonud klassikalisi autoreid (Marcel Pagnol, Emile Zola). Käesoleva filmi aluseks olnud raamat on tõlgitud ka eesti keelde, ise pole seda küll lugenud. Filmi vaadates tundus aga küll, et ilmselt on raamat parem. Parem selles mõttes, et tegu oli ühe sellise reference-filmiga, mis tähendab, et kõige enam naudivad seda need, kes on raamatu läbi lugenud ja filmi siis nö piltideks juurde vaatavad.
Natuke sisust: ülikõhn tütarlaps Camille Fauque, kes oskab väga hästi joonistada, töötab koristajana ja elab Pariisis katusekorteris. Temaga samas majas elab aristokraatlik kokutaja Philibert, keda ta juhuslikult koridoris kohtab ja enda poole õhtusöögile kutsub. Philibert elab oma vanaema korteris, mis ootab uut ostjat, ning tema korterikaaslaseks on kolmas peategelane, noor ja sarmikas kokk Franck. Francki kõige kallim inimene on kapriisne ja pisut seniilne vanaema, kes luumurru tõttu vanadekodusse pannakse, kuid keda Franck kohusetundlikult vaatamas käib. Asjaolude kokkulangemisel satub Camille elama Philibert’ korterisse ja algavad intriigid…
Tegelikult mingeid intriige muidugi ei alga. Süžeekäigud on üsna ettearvatavad (näiteks see, et kokku saavad Franck ja Camille, aga mitte Camille ja Philibert) jne. Claude Berri screenplay ei suuda karakteritele sugugi sügavust anda, nad kuidagi ujuvad läbi kogu filmi, elavad masinlikult läbi mingeid emotsioone ja räägivad mingeid sõnu, kuigi tegu pole kaugeltki mitte halbade näitlejatega. (Francki osatäitja, Guillaume Canet on mulle kõikides filmides meeldinud, kõige enam mäletan teda tema enda lavastatud (ja mitte kõige paremas) filmis “Mon idole”, mida ma kunagi TV1000-le tõlkisin. Veel olen kohanud teda sellistes teostes nagu “Joyeux Noël“ ja “L’Enfer”.) Ühesõnaga, stsenaarium ei suuda tegelaste sisemaailma ja neid tegutsema panevaid jõude üldse edasi anda, millest on muidugi kahju. Ning teades Gavalda kirjutamisviisi ja võttes arvesse selle filmi süžeed, tasuks pigem raamatut lugeda.
